ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
6. detsember 2018 ( *1 )
Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu kujutismärgi CCB taotlus – Varasem Euroopa liidu kujutismärk CB – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Tähiste sarnasus – Varasema kaubamärgi maine ja tugev eristusvõime – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b – Määruse nr 207/2009 artikli 75 teine lause ja artikli 76 lõige 1 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teine lause ja artikli 95 lõige 1)
Kohtuasjas T‑665/17,
China Construction Bank Corp., asukoht Peking (Hiina), esindajad: solicitor A. Carboni ja solicitor J. Gibbs,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: J. Ivanauskas,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
Groupement des cartes bancaires, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindaja: avocat C. Herissay Ducamp,
mille ese on hagi EUIPO esimese apellatsioonikoja 14. juuni 2017. aasta otsuse (asi R 2265/2016‑1) peale, mis käsitleb Groupement des cartes bancairesi ja China Construction Banki vahelist vastulausemenetlust,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud L. Madise ja R. da Silva Passos,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. septembril 2017,
arvestades EUIPO kostja vastust mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. novembril 2017,
arvestades menetlusse astuja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2017,
arvestades 28. juuni 2018 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1
Hageja China Construction Bank Corp. esitas 14. oktoobril 2014 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2
Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3
Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 36 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „Pangandusteenused, finantskalkulatsioonid (kindlustus, pangad, kinnisvara); rahastamisteenused; krediit- ja deebetkaarditeenused; väärtesemete hoiustamine; antiikesemete hindamine; vahendus; garantiiteenused; usaldusteenused“.
4
Menetlusse astuja Groupement des cartes bancaires esitas 7. mail 2015 taotletava kaubamärgi registreerimisele määruse nr 207/2009 artikli 41 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 46) alusel vastulause eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas.
5
Vastulause põhines eeskätt varasemal ELi kujutismärgil, mis on 12. novembril 1999 registreeritud numbriga 269415 ja on järgmine:
6
Varasem kaubamärk on registreeritud eeskätt klassi 36 kuuluvate teenuste jaoks, mille kirjeldus on järgmine: „Kindlustus ja rahandus, st kindlustuslepingute sõlmimine, börsindus; reisitšekkide ja akreditiivide väljastamine; rahandusküsimused, valuutarahandus, pangandus; säästukassateenused; rahavoogude elektrooniline juhtimine; digitaalse rahakoti teenused; kiip- või magnetribaga ja magnet- või mälukaartide kujul ettemaksekaartide, maksekaartide, krediitkaartide, deebetkaartide väljastamine ja -teenused; muude kui elektrooniliste pangakaartide väljastamine; kiip- või magnetribaga pangakaardi abil sularaha väljavõtmise teenused, elektroonilised ülekanded; elektroonilise rahaülekande teenused; kaardimakseteenused; ettemaksekaarditeenused; sularahaautomaatide kaudu kaardiomanikule pakutavad finantstehingute teenused; tehingus osaleja autentimis- ja kontrollimisteenused; mis tahes sidevahendi kaudu finantsteabe andmise teenused; kaardi numbrite alusel autoriseerimis- ja makseteenused; turvatud kaugmakse teenused; finantsteave, st finantsandmete elektrooniline kogumine“.
7
Vastulause aluseks esitatud põhjendus tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktist b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b).
8
Vastulausete osakond rahuldas 4. oktoobril 2016 vastulause põhjendusel, et esineb segiajamise tõenäosus, ja lükkas taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse tagasi.
9
Hageja esitas 5. detsembril 2016 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
10
EUIPO esimese apellatsioonikoja 14. juuni 2017. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata.
11
Eelkõige leidis apellatsioonikoda, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses segiajamise tõenäosuse hindamise seisukohalt asjakohane territoorium on Euroopa Liidu territoorium ning et asjaomane avalikkus koosneb osalt spetsialistidest ja osalt lõpptarbijatest või laiast avalikkusest, kes on väga tähelepanelikud (vaidlustatud otsuse punktid 19 ja 20). Seejärel leidis apellatsioonikoda oma otsuse osas pealkirjaga „Maine“ (punktid 22–25), tuginedes seejuures mitmele menetluse astuja välja toodud asjaolule, et asjaomane Prantsuse avalikkus tunneb varasemas kaubamärgis ära tähtlühendi CB, millega on määratletud Groupement des cartes bancaires pangakaart, ja viitas klassi 36 kuuluvate teenustega seoses sõnamärgi CB mainele sellisena, nagu selle tuvastas neljas apellatsioonikoda 27. augusti 2014. aasta otsuses asjas R 944/2013–4: CCB vs. CB (edaspidi „neljanda apellatsioonikoja otsus CCB vs. CB“).
12
Mis puutub tähiste võrdlusse, siis leidis apellatsioonikoda, et vaatamata varasema kaubamärgi ülimalt stiliseeritud laadile tajutakse seda suurtähtede CB kombinatsioonina ning taotletava kaubamärgi kujutisosa on täiendav võrreldes selle domineeriva osaga, mis koosneb suurtähtede CCB kombinatsioonist (vaidlustatud otsuse punktid 30 ja 31). Ta järeldas sellest sisuliselt, et vastandatud kaubamärgid on visuaalselt teataval määral sarnased (vaidlustatud otsuse punktid 32 ja 33). Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli sedastanud, et need kaubamärgid on foneetiliselt enam kui keskmisel määral sarnased eeskätt põhjusel, et taotletud kaubamärk sisaldab varasemas kaubamärgis kasutatud tähti, ja tõdenud, et kontseptulaane võrdlus ei ole võimalik, sest mõlemal tähisel puudub tähendus, kiitis ta heaks vastulausete osakonna järelduse, et vastandatud tähiste segiajamine on tõenäoline (vaidlustatud otsuse punktid 34–36).
13
Olles märkinud, et asjaomaste teenuste identsust ei ole vaidlustatud, leidis apellatsioonikoda, et seda identsust, varasema kaubamärgi mainet Prantsusmaal ning vastandatud tähiste sarnasust arvestades ei ole nende tähiste erinevused ja asjaomase avalikkuse suur tähelepanelikkus piisav, et välistada segiajamise tõenäosus Prantsusmaal asuva sihtrühma silmis (vaidlustatud otsuse punktid 39 ja 40). Ta lisas, et asjaolu, et tarbijad ei kasuta järjekindlalt kaubamärgi registreerimistaotluses nimetatud teenuseid, suurendab võimalust, et tarbijaid – ja isegi neid tarbijaid, kes on väga tähelepanelikud – viib eksitusse neile kaubamärkide kujutisest jäänud ebatäpne mälupilt (vaidlustatud otsuse punkt 41).
Poolte nõuded
14
Pärast teatavatest nõuetest kohtuistungil loobumist, mis kanti kohtuistungi protokolli, palub hageja Üldkohtul:
–
tühistada vaidlustatud otsus;
–
mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt.
15
EUIPO palub Üldkohtul:
–
jätta hagi rahuldamata;
–
mõista kohtukulud välja hagejalt.
16
Arvestades kohtuistungil antud selgitusi, mis kanti kohtuistungi protokolli, palub menetlusse astuja Üldkohtul:
–
jätta hagi rahuldamata;
–
mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17
Oma hagi toetuseks esitab hageja kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 75 teist lauset ja artikli 76 lõike 1 esimest lauset (nüüd määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teine lause ja artikli 95 lõike 1 esimene lause) ning teiseks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b.
Väide määruse nr 207/2009 artikli 75 teise lause ja artikli 76 lõike 1 esimese lause rikkumise kohta
18
Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus kohustust põhjendada oma otsuseid üksnes selliste kaalutluste või tõenditega, mille kohta on pooltel olnud võimalik esitada oma seisukoht (määruse nr 207/2009 artikli 75 teine lause), ning kohustust piirduda kontrolli teostamisel poolte esitatud väidetega (määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 esimene lause), kui ta tugines vaidlustatud otsuses neljanda apellatsioonikoja otsusele CCB vs. CB ja sellele, et klassi 36 kuuluvate teenuste jaoks ei ole kaubamärki järjekindlalt kasutatud, kuigi sellele otsusele ja sellele järeldusele nõuete alusena ei tuginetud ja nende kohta ei esitatud tõendeid EUIPO menetluses ning hagejal puudus võimalus esitada nende kohta oma märkusi.
19
Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 kohaselt piirdub EUIPO registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetluses osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.
20
Nimetatud säte seab EUIPO läbiviidavale uurimisele kahekordse piirangu. Ühelt poolt näeb säte ette EUIPO otsuste faktilise aluse, see on faktid ja tõendid, millega saab otsuseid õiguspäraselt põhistada, ning teiselt poolt EUIPO otsuste õigusliku aluse, see on sätted, mida asja lahendav talitus peab kohaldama. Seega saab apellatsioonikoda vastulausemenetluse lõpetamise otsuse peale esitatud kaebust lahendades oma otsust põhistada vaid nende suhteliste keeldumispõhjustega, mille asjaomane pool on tõstatanud, ning vaid nende selle põhjusega seonduvate faktide ja tõenditega, mille see pool on esitanud (vt 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Orange (MOBILIX), T‑336/03, EU:T:2005:379, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
21
Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 75 teisele lausele võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused, mille kohta on huvitatud isikutel olnud võimalik esitada oma seisukoht.
22
Kohtupraktikast nähtub, et kuigi õigus olla ära kuulatud, nii nagu see on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 75 teises lauses, hõlmab kõiki otsuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning tõendeid, ei ole see siiski kohaldatav lõpliku seisukoha suhtes, mille asutus kavatseb vastu võtta. Seega ei ole apellatsioonikoda kohustatud oma lõplikus seisukohas sisalduva faktilise hinnangu osas kaebuse esitajat ära kuulama. Samuti kohtupraktika kohaselt ei kujuta endast määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumist asjaolu, et menetluspool ei saanud kommenteerida kaalutlusi, mis ei ole vaidlustatud otsuse iseseisvad põhjendused, vaid moodustavad osa apellatsioonikoja arutluskäigust seoses segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamisega, juhul kui sellel poolel oli võimalus esitada oma seisukohad tähiste võrdlusega seotud nende põhjenduste kohta, millele otsus tugineb (vt 23. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Demp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bau How (BAU HOW), T‑106/06, ei avaldata, EU:T:2008:14, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
23
Käesolevas asjas tuleb EUIPO ja menetlusse astujaga nõustudes märkida, et mis puutub esiteks neljanda apellatsioonikoja otsusesse CCB vs. CB, siis menetlusse astuja tugines sellele otsusele ja edastas selle oma vastulauses (10. novembri 2015. aasta seisukohad vastulause toetuseks) ning hiljem vastuseks hageja poolt vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebusele (17. veebruari 2017. aasta seisukohad).
24
Sellest järeldub, et apellatsioonikoda on käesoleval juhul õiguspäraselt arvesse võtnud kõnealust seika, millele vaidluse pool tugines. Tuleb lisada, et kuna tuginetud on ainult neljanda apellatsioonikoja otsusele CCB vs. CB endale ja mitte kõigile neile tõenditele, mis esitati selle otsuse aluseks olnud menetluses, siis viitas apellatsioonikoda varasema kaubamärgi mainele antud hinnangus õigesti ainult nimetatud otsuses esitatud hinnangu lõppjäreldusele.
25
Samuti järeldub sellest vältimatult, et hagejal oli tegelik võimalus esitada oma seisukoht seoses neljanda apellatsioonikoja otsusega CCB vs. CB nii vastulause kohta esitatud seisukohtades kui ka apellatsioonikojale esitatud kaebuses nimetatud otsuse peale, mille põhjendustes mainitakse seda otsust. Sellega seoses tuleb täpsustada, et hagejal oli eriti hea võimalus esitada teadlik seisukoht neljanda apellatsioonikoja otsuse CCB vs. CB suhtes, sealhulgas kõigi nende asjaolude suhtes, millega selle tegemisel arvestati, kuna ta osales menetluses, mille tulemusena nimetatud otsus vastu võeti.
26
Võib lisada, et isegi kui neid mainitud võimalusi võtta seisukoht neljanda apellatsioonikoja otsuse CCB vs. CB suhtes ei peeta hageja õiguse olla ära kuulatud tagamise seisukohalt piisavaks, ei ole vaidlustatud otsus siiski õigusvastane (vt selle kohta 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Australian Gold vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Effect Management & Holding (HOT), T‑611/13, EU:T:2015:492, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt nagu tuvastatakse edaspidi punktis 47, on apellatsioonikoja kaalutlused varasemal kaubamärgil Prantsusmaal oleva maine kohta põhjendatud sõltumata neljanda apellatsioonikoja poolt otsuses CCB vs. CB antud hinnangust, sest asjaomase haldusmenetluse tulemus ei oleks saanud olla teistsugune ka siis, kui hagejal oleks olnud võimalus esitada oma seisukoht selle otsuse suhtes pärast seda, kui menetlusse astuja esitas oma seisukohad vastuseks apellatsioonikojale esitatud kaebusele.
27
Mis puutub teiseks tuvastusse, et klassi 36 kuuluvate teenuste jaoks ei ole kaubamärki järjekindlalt kasutatud, siis võib hagejaga nõustudes tõesti nentida, et sellele tuvastusele apellatsioonikojas ei tuginetud ning seda ei tuvastatud ka tõendite alusel vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses.
28
Siiski tuleb märkida, et kõnealune tuvastus ei kujuta endast vaidlustatud otsuse „faktilist alust“ eespool punktis 20 viidatud kohtupraktika tähenduses ega vaidlustatud otsuse „iseseisvat põhjendust“ eespool punktis 22 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nagu EUIPO asjakohaselt märgib, on kõnealune tuvastus, et kaubamärki ei ole asjaomaste teenuste jaoks järjekindlalt kasutatud, käesoleval juhul seotud apellatsioonikoja selle kaalutlusega, mille kohaselt on asjaomase avalikkuse mälusse jäänud kõne all olevatest kaubamärkidest ebatäpne kujutis; seda kaalutlust tuleb rõhutada veel enam seetõttu, et see rajaneb harval võimalusel – mida on üldiselt mööndud – võrrelda kaubamärke vahetult, ning seda toetab käesoleval juhul asjaomaste teenuste järjekindlusetu kasutamine (vt selle kohta 23. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Oberhauser vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Petit Liberto (Fifties), T‑104/01, EU:T:2002:262, punkt 28, ning 17. septembri 2008. aasta kohtuotsus FVB vs. Siseturu Ühtlustamise Am
