KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 26. juunil 2019 ( 1 )

Kohtuasi C‑255/18

State Street Bank International GmbH

versus

Banca d’Italia,

menetluses osales:

Banco delle Tre Venezie SpA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2014/59/EL – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Staatuse muutumine – Ühinemine asutuse ühendamise teel teises liikmesriigis asuva emaettevõtjaga – Delegeeritud määrus (EL) 2015/63 – Kriisilahendusrahastud – Korralised osamaksed – Erakorralised osamaksed – Osamaksete kogumine 2015. majandusaastal – Üleminekusätted – Delegeeritud määruse 2015/63 rakendamine vaatamata sellele, et direktiiv 2014/59 ei ole üle võetud

1. 

Krediidiasutused on kohustatud tasuma osamakseid riiklikesse rahastutesse, mis on loodud kõikides liikmesriikides finantssektori finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kulude katmiseks. Nad peavad tasuma osamakseid ka ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „SRF“), mis on samalaadne rahastu liidu tasandil.

2. 

Direktiiviga 2014/59/EL ( 2 ) reguleeriti need kohustuslikud sissemaksed, mis on põhielement finantseerimisasutuste finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse riiklike süsteemide ning samuti ühtse kriisilahenduskorra (edaspidi „SRM“) toimimises, eristades ex ante korralisi osamakseid ja ex post erakorralisi osamakseid.

3. 

Eelotsusetaotlus võimaldab Euroopa Kohtul esimest korda otsustada õigusnormide üle, mis on kohaldatavad nende kahte tüüpi osamaksete kogumisele. Vastus võimaldab lisaks lahendada probleemid, mida tekitavad 2015. majandusaasta osamaksed Itaalias direktiivi 2014/59 hilinemisega ülevõtmise ja delegeeritud määruse (EL) 2015/63 ( 3 ) jõustumise tõttu.

I. Õiguslik raamistik

A.   Liidu õigus

1. Direktiiv 2014/59

4.

Artiklis 100 on märgitud:

„1.   Liikmesriigid loovad ühe või mitu rahastut, et tagada, et kriisilahendusasutus rakendab kriisilahenduse vahendeid ja kasutab kriisilahenduse õigusi tulemuslikult.

[…]

3.   Liikmesriigid tagavad, et rahastute käsutuses on piisavad rahalised vahendid.

4.   Lõikes 3 sätestatud eesmärgil peab rahastul eelkõige olema õigus:

a)

koguda artiklis 103 osutatud ex ante osamakseid, et saavutada artiklis 102 sätestatud sihttase;

b)

koguda artiklis 104 osutatud ex post erakorralisi osamakseid, kui punktis a osutatud osamaksed ei ole piisavad, ja

c)

sõlmida lepinguid laenu võtmiseks ja muud liiki toetuseks, nagu on osutatud artiklis 105.

5.   Kui lõikes 6 ei ole lubatud teisiti, loob iga liikmesriik oma riikliku(d) rahastu(d) fondina, mille kasutamise võib algatada asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutus artikli 101 lõikes 1 sätestatud eesmärkidel.

[…]“.

5.

Artiklis 102 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et hiljemalt 31. detsembriks 2024 moodustavad nende rahastute käsutuses olevad rahalised vahendid vähemalt 1% kõigi nende territooriumil tegevusluba omavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute tagatud hoiuste summast. […]

2.   Lõikes 1 osutatud esialgsel perioodil tuleb artikli 103 kohaselt rahastu kogutud osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult võrdselt kuni sihttaseme saavutamiseni, kuid võttes arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsükliline osamakse avaldab rahastusse osamakseid tasuvate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile.

[…]“.

6.

Artiklis 103 („Ex ante osamaksed“) on sätestatud:

„1.   Artiklis 102 sätestatud sihttaseme saavutamiseks peavad liikmesriigid tagama, et nende territooriumil tegutsemiseks tegevusluba omavatelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt, sh liidu filiaalidelt kogutakse osamakseid vähemalt kord aastas.

2.   Iga krediidiasutuse või investeerimisühingu osamakse peab olema proportsionaalne tema kohustuste summaga (välja arvatud omavahendid), millest on maha arvatud tagatud hoiused, liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustuste kogusumma suhtes (välja arvatud omavahendid), millest on maha arvatud tagatud hoiused.

Kõnealuseid osamakseid korrigeeritakse proportsionaalselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga vastavalt lõike 7 kohaselt heaks kiidetud kriteeriumidele.

[…]“.

7.

Artikli 104 („Erakorralised ex post osamaksed“) lõikes 1 on sätestatud:

„Kui kasutada olevad rahalised vahendid ei ole piisavad, et katta kahjum, kulud või muud rahastu kasutamisel tekkinud kulutused, tagavad liikmesriigid, et nende territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt kogutakse erakorralisi ex post osamakseid täiendavate summade katmiseks. Kõnealused erakorralised ex post osamaksed jaotatakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel vastavalt artikli 103 lõikes 2 sätestatud eeskirjadele.

Erakorralised ex post osamaksed ei ole rohkem kui kolm korda suuremad kui artikli 103 kohaselt kindlaks määratud osamaksete aastane summa“.

2. Delegeeritud määrus 2015/63

8.

Artiklis 4 („Aasta osamaksete kindlaksmääramine“) on märgitud:

„1.   Kriisilahendusasutused määravad iga krediidiasutuse või investeerimisühingu aasta osamakse kindlaks proportsionaalselt tema riskiprofiilile, võttes aluseks krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt vastavalt artiklile 14 esitatud teabe ja kohaldades käesolevas jaos sätestatud metoodikat.

2.   Kriisilahendusasutus määrab lõikes 1 osutatud aasta osamakse kindlaks kriisilahendusrahastu aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse sihttaset, mis tuleb direktiivi 2014/59/EL artikli 102 lõike 1 kohaselt 31. detsembriks 2024 saavutada, ja võttes aluseks kõigi tema territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa, mis arvutatakse kvartaalselt“.

9.

Artiklis 12 („Värskelt järelevalve alla võetud krediidiasutused ja investeerimisühingud või staatuse muutumine“) on sätestatud:

„1.   Värskelt järelevalve alla võetud krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, mille üle ei tehtud järelevalvet kogu osamakseperioodi jooksul, määratakse osaline osamakse kindlaks, kohaldades 3. jaos sätestatud metoodikat järgmisel osamakseperioodil arvutatud aasta osamakse summa suhtes, lähtudes osamakseperioodi nende täiskuude arvust, mil krediidiasutuse või investeerimisühingu üle tehti järelevalvet.

2.   Krediidiasutuse või investeerimisühingu, ka väikese krediidiasutuse või investeerimisühingu staatuse muutumine osamakseperioodi jooksul ei mõjuta asjaomasel aastal tasutavat aasta osamakset.“

10.

Artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:

„Kriisilahendusasutus teavitab iga artikli 2 kohast krediidiasutust või investeerimisühingut oma otsusest, millega määratakse kindlaks iga krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt tasumisele kuuluv aasta osamakse, igal aastal hiljemalt 1. maiks.“

11.

Artikli 14 lõikes 1 on ette nähtud:

„Krediidiasutused ja investeerimisühingud esitavad kriisilahendusasutusele värskeimad heaks kiidetud aruandeaasta finantsaruanded, mis on kättesaadavad enne osamakseperioodile eelneva aasta 31. detsembrit, samuti vannutatud audiitori või audiitorühingu arvamuse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL […] artikliga 32“.

12.

Delegeeritud määruse 2015/63 üleminekusätted on ette nähtud selle artiklis 20, mille lõigetes 1, 2 ja 3 on täpsustatud:

„1.   […] Erandina artikli 13 lõikest 1 teavitavad kriisilahendusasutused iga krediidiasutust ja investeerimisühingut oma otsusest, millega määratakse kindlaks 2015. aastal nende poolt tasutavad aasta osamaksed, hiljemalt 30. novembriks 2015.

2.   Erandina artikli 13 lõikest 4 tasutakse 2015. aastal tasutav osamakse, s.o artikli 13 lõikes 3 osutatud otsuse kohaselt maksmisele kuuluv summa, 31. detsembriks 2015.

3.   Erandina artikli 14 lõikest 4 esitatakse nimetatud lõikes osutatud teave, mis tuleb esitada kriisilahendusasutusele 2015. aastal, hiljemalt 1. septembriks 2015“.

13.

Vastavalt artikli 21 teisele lõigule „kohaldatakse“ seda määrust „alates 1. jaanuarist 2015“.

B.   Liikmesriigi õigus. 16. novembri 2015. aasta seadusandlik dekreet nr 180 direktiivi 2014/59 rakendamise kohta ( 4 )

14.

Direktiiv 2014/59 võeti Itaalia õigusesse üle seadusandliku dekreediga nr 180/2015, mis jõustus ametliku avaldamise päeval, s.o 16. novembril 2015.

15.

Artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat dekreeti kohaldatakse järgmistele asutustele:

a)

pangad, mille registrijärgne asukoht on Itaalias;

b)

pangandusgrupi Itaalia emaettevõtjad ja äriühingud, mis kuuluvad pangandusgruppi pangandusseadustiku (TUB) artiklite 60 ja 61 tähenduses;

c)

äriühingud, mis on tugevdatud järelevalve all TUB artikli 65 lõike 1 tähenduses;

d)

äriühingud, mille registrijärgne asukoht on Itaalias ja mille üle toimub tugevdatud järelevalve teises liikmesriigis“.

16.

Artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Itaalia Pank täidab käesolevas dekreedis ette nähtud ülesandeid ja volitusi kriisilahendusasutusena artiklis 2 ette nähtud asutuste suhtes, kui nende registrijärgne asukoht on Itaalias, kui ei ole sätestatud teisiti. Käesolevas dekreedis ette nähtud juhtudel täidetakse tema ülesandeid ja volitusi väljaspool liitu asutatud pankade filiaalide suhtes Itaalias.“

17.

Seadusandlikus dekreedis nr 180/2015 on sätestatud:

–

„kriisilahenduseks seatud eesmärkide täitmise tagamiseks […] asutatakse Itaalia Pangas vähemalt üks kriisilahendusfond“ (artikkel 78);

–

„31. detsembriks 2024 on kriisilahendusfondidesse eraldatav kogusumma 1% osamakseid tasuma kohustatud isikute poolt tagamisele kuuluvate hoiuste summast nende aruandeaasta kinnitatud finantsaruannete kuupäeva seisuga“ (artikli 81 lõige 1);

–

„lõikes 1 sätestatud taseme saavutamiseks arvutatakse ja kogutakse osamaksed artikli 82 kohaselt igal aastal ja aja jooksul võimalikult võrdselt, võttes arvesse ka nende maksmise protsüklilist mõju osamakseid maksma kohustatud isikute finantsseisundile“ (artikli 81 lõige 2);

–

„pangad, mille registrijärgne asukoht on Itaalias, ja väljaspool ühendust asutatud pankade Itaalia filiaalid, maksavad kriisilahendusfondidesse korralisi iga-aastaseid osamakseid summas, mille määrab kindlaks Itaalia Pank vastavalt Euroopa Komisjoni sätestatule direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 7 alusel“ (artikkel 82);

–

„kui eraldatud rahalistest vahenditest artikli 79 lõikes 1 sätestatud meetmetest tulenevate kulude katmiseks ei piisa, maksavad pangad, mille registrijärgne asukoht on Itaalias, ja väljaspool ühendust asutatud pankade Itaalia filiaalid täiendavate kulude katteks kriisilahendusfondidesse erakorralisi osamakseid summas, mille määrab kindlaks Itaalia Pank“ (artikkel 83).

18.

Banca d’Italia (Itaalia Pank) asutas 22. septembri 2015. aasta otsusega kriisilahendus- ja -ohjamisüksuse (Unità di risoluzione e gestione della crisi), ( 5 ) mille kaudu ta täidab oma riikliku kriisilahendusasutuse ülesandeid. Ta asutas 18. novembri 2015. aasta otsusega ( 6 ) riikliku pankade kriisilahendusfondi.

II. Kohtuvaidluse faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused

19.

State Street Bank International GmbH (edaspidi „SSB International“) on Saksa krediidiasutus, mis tegutses Itaalias kuni 5. juulini 2015 Itaalia panga State Street Bank SpA (edaspidi „SSB Italia“) kaudu.

20.

Alates 6. juulist 2015 on SSB International pärast SSB Italia endaga ühendamist jätkanud asutamisvabaduse alusel tegevust Itaalia territooriumil ühtse filiaali State Street Bank International GmbH – Succursale Italia kaudu.

21.

Itaalia Pank algatas 22. novembril 2015 oma jurisdiktsiooni alla kuuluva nelja panga suhtes kriisilahendusmenetluse, ( 7 ) mille maksumus ulatus peaaegu 3,7 miljardi euroni.

22.

Selle kulu katmiseks otsustas Itaalia Pank lisaks 2015. aastaks kehtestatud korralistele osamaksetele (umbes 588 miljonit eurot) nõuda erakorraliste osamaksete tasumist. Ta määras nende suuruse seadusjärgses ülemmääras, mis on kolmekordne korraliste osamaksete summa (1,763 miljardit eurot). ( 8 )

23.

Itaalia Pank nõudis 1. aprilli 2016. aasta teatises nr 0445827/16 „Contribuzione 2015 al Fondo Nazionale di Risoluzione“ („2015. aasta osamakse riiklikku kriisilahendusfondi“) SSB Internationalilt makset summas 5102425 eurot, millest 1275606 eurot oli 2015. aasta korraline osamakse ja 3826819 eurot erakorraline osamakse.

24.

SSB International palus Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazios (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) Itaalia Panga teatis nr 0445827/16 ning samuti sellega seotud muud aktid tühistada.

25.

SSB Internationali sõnul ei ole Itaalia Pank pädev nõudma temalt mingisugust osamakset 2015. aasta eest, sest vaidlusaluste maksenõuete väljastamise ajal kuulus SSB International Saksamaa kriisilahendusasutuse jurisdiktsiooni alla. Seega ei kuulunud ta „pankade hulka, mille registrijärgne asukoht on Itaalias“, ega ammugi mitte „väljaspool ühendust asutatud pankade Itaalia filiaalide“ hulka seadusandliku dekreedi nr 180/2015 artiklite 82 ja 83 tähenduses.

26.

SSB International väidab samuti, et seadusandliku dekreedi nr 180/2015 sätted, mille alusel Itaalia Pank meetmed võttis, jõustusid alles 16. novembril 2015. Sel ajal SSB Italiat pangana ja registrijärgse asukohaga Itaalias enam ei olnud ning seepärast jäi ta seadusandliku dekreedi reguleerimisalast välja. Veelgi enam, riikliku kriisilahendusfondi asutamine ja kogu direktiivis 2014/59 kehtestatud süsteemi rakendamine toimus Itaalias pärast SSB Italia ühinemist emaettevõtjaga (SSB International) ning seega pärast seda, kui kaebaja kui Itaalia õiguse alusel asutatud iseseisev pank oli Itaaliast lahkunud.

27.

Teise võimalusena väidab SSB International, et äärmisel juhul oleks Itaalia Pank võinud temalt nõuda korralise osamakse tasumist proportsionaalselt nende kuude arvuga, mille vältel oli SSB Italia oma tegevusalal tegutsenud, kuid mitte tervet aasta osamakset. ( 9 ) Nii tuleneb tema sõnul delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 1 kohaldamisest analoogia alusel, nii et krediidiasutus või investeerimisühing, mille tegevus lõpetatakse aasta jooksul, ei ole enam riikliku kriisilahendusasutuse järelevalve all ja peab maksma osamakset ainult oma eksisteerimise aja eest.

28.

Itaalia Pank vaidleb nendele väidetele vastu ja kaitseb oma teguviisi õigsust. Tema arvates kuulus SSB Italia 1. jaanuaril 2015 Itaalia pangandussüsteemi, mistõttu on põhjendatud nõuda temalt vastavat korralist ja erakorralist osamakset. Nimetatud finantseerimisasutuse hilisemad subjektiivsed muutmised ei ole asjassepuutuvad.

29.

Saksamaa kriisilahendusasutus ei saanud SSB Italia ühendamist SSB Internationaliga ega viimase sellest tulenevat suurenemist sisuliselt arvesse võtta, kuna ühinemise tagajärjed ilmnesid raamatupidamises alles 2015. majandusaasta aruandes, mis tehti kättesaadavaks alles hiljem. Seepärast on topeltmaksustamise/topeltosamakse nõudmise oht välistatud.

30.

Itaalia Pank on seisukohal, et ajaliselt:

–

ei saa riikliku kriisilahendusasutuse õigus nõuda osamakseid (ja krediidiasutuste vastav kohustus neid tasuda) sõltuda seadusandliku dekreedi nr 180/2015 jõustumisest;

–

oli 2015. aasta novembris õiguspärane koguda osamakseid, mis kuulusid vahetult kohaldatava delegeeritud määruse 2015/63 alusel tasumisele alates 1. jaanuarist 2015.

31.

Neid vastanduvaid põhiseisukohti arvestades esitab Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas „staatuse muutumist“, mis delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 12 kohaselt ei mõjuta osamaksete tasumise kohustust, tuleb käsitada nii, et see hõlmab ka varem liikmesriigi kriisilahendusasutuse järelevalve alla kuulunud krediidiasutuse või investeerimisühingu ühinemist ühendamise teel teises liikmesriigis asuva emaettevõtjaga, mis on toimunud osamakseperioodi jooksul, ning kas see reegel kehtib ka juhul, kui see asutus või ühing on emaettevõtjaga ühinenud ja sellest tulenevalt lõpetatud 2015. aastal, ajal, mil esimene liikmesriik ei olnud veel ei riiklikku kriisilahendusasutust ega riiklikku fondi ametlikult asutanud ja osamakseid ei olnud veel välja arvutatud?

2.

Kas kõnealust delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artiklit 12 tuleb koostoimes sama määruse artikliga 14 ja direktiivi 2014/59/EL artiklitega 103 ja 104 tõlgendada nii, et ka teises liikmesriigis asuva emaettevõtjaga ühinemisel ühendamise teel on krediidiasutus või investeerimisühing kohustatud tasuma kogu selle aasta osamakse, mitte ainult osa, mis vastab neile kuudele, mille jooksul see asutus või ühing on esimese liikmesriigi kriisilahendusasutuse järelevalve alla kuulunud, just nagu delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 12 lõikes 1 on sätestatud „värskelt järelevalve alla võetud“ krediidiasutuse või investeerimisühingu kohta?

3.

Kas direktiivi 2014/59/EL ning delegeeritud määruse (EL) 2015/63 ja panganduskriiside lahendamise vahendeid reguleerivate põhimõtete kohaselt tuleb samu eeskirju, mis on sätestatud korralise osamakse kohta, eriti delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 12 lõiget 2, kohaldada osamakseid tegema kohustatud isikute ja osamakse suuruse kindlakstegemisel ka erakorralise osamakse suhtes, võttes arvesse selle olemust ja selle määramiseks ette nähtud eeltingimusi?“

32.

Kirjalikud seisukohad on esitanud SSB International, Itaalia Pank, komisjon ning Itaalia ja Hispaania valitsus. Nad kõik osalesid 10. aprilli 2019. aasta kohtuistungil.

III. Eelotsuse küsimuste analüüs

A.   Sissejuhatavad märkused pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse mehhanismide kohta

33.

Enne eelotsuse küsimuste kohta seisukoha avaldamist pean kohaseks lühidalt kirjeldada pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse mehhanismide rahastamise põhijooni.

34.

Vastuseks 2008. aasta majanduskriisile käivitasid euroala riigid pangandusliidu, andes usaldatavusnõuete täitmise ning finantseerimisasutuste finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse järelevalve volitused üle liidu institutsioonidele. Sellele ülekandmisprotsessile eelnes õigusnormide ühtlustamine kõikide ELi liikmesriikide jaoks (nn ühtne reeglistik).

35.

Kuigi ühtset hoiuste tagamise süsteemi ei ole veel välja töötatud, ülejäänud kaks pangandusliidu sammast – ühtne järelevalvemehhanism (edaspidi „SSM“) ja ühtne kriisilahenduskord (SRM) juba toimivad. Varem olid vastu võetud usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ja pankade kriisilahendust käsitlevad ELi ühtlustamiseeskirjad.

36.

Pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse puhul viidi ühtlustamine läbi direktiiviga 2014/59, mida hakati kohaldama 1. jaanuaril 2015. Euroala riikide suhtes võimaldas määruse (EL) nr 806/2014 ( 10 ) vastuvõtmine käivitada SRMi alates 1. jaanuarist 2016, kui oli juba kehtestatud SSM, mida rakendati alates 1. jaanuarist 2015.

37.

Direktiiv 2014/59 sisaldab eeskirju ja menetlusi krediidiasutuste finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduskulude katmiseks kogu finantssektori poolt, eesmärgiga vältida päästmisi riikide eelarvete kulul.

38.

Kriisilahendusvahendite tõhusus võib paljudel juhtudel sõltuda lühiajalise rahastamise kättesaadavusest. Seepärast nähti direktiiviga 2014/59 (artikkel 99) ette Euroopa süsteem, mille moodustavad: i) riiklikud rahastud (artiklid 100–105); ii) laenuandmine riiklike rahastute vahel (artikkel 106) ja iii) riiklike rahastute vastastikune toetamine kriisilahenduse korral konsolideerimisgrupi tasemel (artikkel 107).

39.

Iga liikmesriik pidi looma oma riikliku rahastu ja varustama selle rahaliste vahenditega, mida kontrollib nende kriisilahendusasutus ja mida tuleb kasutada selleks, et tagada kriisilahenduse vahendite tõhus rakendamine. ( 11 )

40.

Riiklikke kriisilahendusfonde varustatakse kolme tüüpi vahenditega: ( 12 )

–

Ex ante ehk korralised osamaksed, mida kogutakse finantseerimisasutustelt enne kriisilahendustoimingut ja sellest sõltumata (direktiivi 2014/59 artikkel 103).

–

Ex post ehk erakorralised osamaksed, mida nendelt asutustelt samuti nõutakse, „kui kasutada olevad rahalised vahendid ei ole piisavad, et katta kahjum, kulud või muud rahastu kasutamisel tekkinud kulutused“ (direktiivi 2014/59 artikkel 104).

–

Alternatiivsed rahastamisvahendid, näiteks laenud või muud liiki abi, mida kasutatakse siis, kui eespool nimetatud osamaksed ei ole piisavad (direktiivi 2014/59 artikkel 105).

41.

Korraliste osamaksete suurus on eelnevalt kindlaks määratud direktiivi 2014/59 artikli 102 lõikes 1. Liikmesriigid peavad tagama, et alates direktiivi jõustumisest (1. jaanuaril 2015) kuni 31. detsembrini 2024 moodustaksid „nende rahastute käsutuses olevad rahalised vahendid vähemalt 1% kõigi nende territooriumil tegevusluba omavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute tagatud hoiuste summast“. ( 13 )

42.

Korralisi osamakseid tuleb koguda vähemalt kord aastas ning need peaksid kajastama nii finantseerimisasutuse suurust kui ka tema tegevuse riskitaset. ( 14 ) Delegeeritud määruses 2015/63 on esitatud nende osamaksete arvutamise üksikasjalikud andmed ja kord.

43.

Kui korralised osamaksed ei ole direktiivi 2014/59 artikli 104 lõikes 1 osutatud kulude katmiseks piisavad, võimaldab see säte liikmesriikidel koguda oma territooriumil asuvatelt krediidiasutustelt erakorralisi ehk ex post osamakseid.

44.

Erakorralised ex post osamaksed ei või ületada kolmekordset korraliste osamaksete aastasummat. Need arvutatakse ja neid hallatakse samamoodi nagu korralisi osamakseid.

45.

Direktiivi 2014/59 ja delegeeritud määrust 2015/63 kohaldatakse kõikide ELi liikmesriikide suhtes alates 1. jaanuarist 2015. 19 euroala riigi puhul, kes osalevad pangandusliidus (sealhulgas Itaalia), on ühtse kriisilahenduskorra aktiveerimine alates 1. jaanuarist 2016 olnud seotud nende kahe õigusnormiga.

46.

Alates 1. jaanuarist 2016 nimelt on ühtse kriisilahenduskorra määrusega:

–

koondatud pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse pädevused liidu organi, ühtse kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) kätte, kes tegutseb SSMi järelevalve alla kuuluvate oluliste krediidiasutuste suhtes;

–

loodud selle nõukogu enda sekkumismeetmete jaoks rahastu SRF, mis on kriisilahendusnõukogu kontrolli all ja mida rahastatakse samade tuludega nagu riiklikke kriisilahendusfonde.

47.

SRF on seega ühtse kriisilahenduskorra rahastu. Selle eesmärk on asendada järk-järgult (kaheksa aasta jooksul, ajavahemikul 2016–2024) riiklikud fondid seoses SSMi ja SRMi järelevalve all olevate finantseerimisasutuste kriisilahendusega. Riiklikud fondid jäävad alles ainult pangandusliitu kuuluvate liikmesriikide vähem oluliste krediidiasutuste või investeerimisühingute jaoks. ( 15 )

48.

Määruse nr 806/2014 artiklid 67–79 reguleerivad ühtset kriisilahendusfondi peaaegu samamoodi, nagu on direktiivis 2014/59 ette nähtud riiklike kriisilahendusfondide puhul. See on nii fondi tulude, ( 16 ) ressursside ( 17 ) ning korraliste ja erakorraliste osamaksete arvutamise meetodi osas. ( 18 )

49.

Ühtse kriisilahendusfondi eripäraks on selle vahendite järk-järgult ühiskasutusse võtmine, mis on ette nähtud määrusega nr 806/2014 ja mida rakendatakse pangandusliidus osalevate liikmesriikide vahel sõlmitud valitsustevahelise kokkuleppe kaudu („osamaksete fondi ülekandmist ja ühiskasutusse võtmist käsitlev leping“, mis sõlmiti Brüsselis 21. mail 2014). ( 19 )

50.

Ühtset kriisilahendusfondi rahastatakse rahaliste vahenditega, mida koguvad riiklikud kriisilahendusfondid. ( 20 ) Need „riiklikud alafondid“, millest ühtne kriisilahendusfond algul koosneb, liidetakse järk-järgult kaheksa-aastase üleminekuetapi jooksul. Sissemakstud tulude ühiskasutus algas